Fotofoorum.ee

>Ameerikamaa professionaalsel fotograafil peavad olema teatavad isikuomadused, mis ei ole eestlastele väga loomuomased.

Kui pidasid juhtumisi silmas ameerikaliku foto all nn. paparazzo, ehk nn. võsafotograafiat, siis mina seda nüüd küll silmas
ei pidanud?!
Kuigi minu toodud näide pärines telgjoonelt USA - Canada, siis tglt. ja veendunult võib väita, et tõeliselt hea foto olemus
on kõikjal maamunal muutumatu väärtus, olgu siis tegemist Jaapani, Venemaa, Austraalia või Ameerikaga.
Selles plaanis mul vähimatki kahtlust pole - ajas ja ruumis võivad väheke varieeruda maitseeelistused või siis zhanrid,
milles teat. riikide silmapaistvad kunstnikud armastavad ehk veidi rohkem töötada, kuid hea foto jääb heaks fotoks nii või naa,
olgu tegemist siis loodusezhanritega, portreezhanriga, reklaamizhanriga või-mis-iganes.
Kontrastselt eristub selles plaanis aga küündimatuse ptk. oma alazhanritega.
Pole kahtlust, et kunstiexperdid jm. asjatundjad oskavad siin vahet teha nii USA-s kui ka Euroopas võrdväärselt, kui jätta tähelepanuta vähene koolkondade erinevus € ja U.S. fotos, ntx. Kuid see on vaid nüansside moment ega vääri antud kontekstis määravat äramärkimist?
Või sain ma sinust valesti aru?
Mis oleks need 'teatavad isikuomadused', mis am. fotograafil peaksid täiendavalt olema, seda võrdluses nt. Euroopa või siis
eestlaste omadega?

>Ameerikamaa professionaalsel fotograafil peavad olema teatavad isikuomadused, mis ei ole eestlastele väga loomuomased.

Kui pidasid juhtumisi silmas ameerikaliku foto all nn. paparazzo, ehk nn. võsafotograafiat, siis mina seda nüüd küll silmas
ei pidanud?!
Kuigi minu toodud näide pärines telgjoonelt USA - Canada, siis tglt. ja veendunult võib väita, et tõeliselt hea foto olemus
on kõikjal maamunal muutumatu väärtus, olgu siis tegemist Jaapani, Venemaa, Austraalia või Ameerikaga.
Selles plaanis mul vähimatki kahtlust pole - ajas ja ruumis võivad väheke varieeruda maitseeelistused või siis zhanrid,
milles teat. riikide silmapaistvad kunstnikud armastavad ehk veidi rohkem töötada, kuid hea foto jääb heaks fotoks nii või naa,
olgu tegemist siis loodusezhanritega, portreezhanriga, reklaamizhanriga või-mis-iganes.
Kontrastselt eristub selles plaanis aga küündimatuse ptk. oma alazhanritega.
Pole kahtlust, et kunstiexperdid jm. asjatundjad oskavad siin vahet teha nii USA-s kui ka Euroopas võrdväärselt, kui jätta tähelepanuta vähene koolkondade erinevus € ja U.S. fotos, ntx. Kuid see on vaid nüansside moment ega vääri antud kontekstis määravat äramärkimist?
Või sain ma sinust valesti aru?
Mis oleks need 'teatavad isikuomadused', mis am. fotograafil peaksid täiendavalt olema, seda võrdluses nt. Euroopa või siis
eestlaste omadega?

Ei mõtle paparazzot. Mõtlen tipptasemel professionaalset fotograafi, kes müüb klientidele tehniliselt ja kunstiliselt kvaliteetset pilti sellise hinnaga ja mahus, mis võimaldab soliidset äraelamist. Sellist fotograafi, kelle tööle on piisavalt nõudlust, et ta saaks ise valida, millist tööd ta teeb ja mida mitte.
Isikuomaduste all pidasin silmas eeskätt enese müügi oskust. Eestis on mitmeid tasemel fotograafe, kes on auga teeninud välja tunnustuse, kuid kahtlen, kas USA-s neist kegi suudaks tõepoolest tippu jõuda. Sest seal on sellisel tasemel piltnikke sadu, kui mitte tuhandeid. Eestlane on reeglina liiga tagasihoidlik. USAs aga tagasihoidlikkust ei hinnata.
Aga jutt kisub mölaks, st teemast väga kõrvale.

Kui oled asjalik tegija, siis USA-s, kõikjal maailmas haaratakse sind tglt. lennult.
Kuigi seal on hulgi tasemel tegijaid, siiski tunnetavad nad seal pidevat põuda headest, tõeliselt andekatest tegijatest.
Kaameraga mingit kujutist tehniliselt salvestada suudavad miljonid, emotsionaalselt tõeliselt algupärast tulemust
aga väga vähesed - andeks nimetavad teist!
Seda erinevalt meist siin Läänemere kallastel, kus enamasti rahuldutakse primitiivsel tasemel fotosalvestisega:
Tädi Maali kiidab veel takkagi: "Näedsa, ilus selge pilt, mis tal's äda!"
Nii-et probleem ei takerdu mitte ülemäärasele tagasihoidlikkusele, tean, vaid peamiselt siiski vajaliku
potentsiaali puudumisele neil kõigil, kes püüavad tipus läbi murda, kuid enamuses siiski ebaõnnestunult! Fakt!
Olen nõus, et teema on kaldunud haruteele ja siin teemas "Kari raisakotkaid" on tõepoolest aeg lõpetada.
End of the story!

Aga ütle siis omapoolne selgitus sellele fenomenile, et kuigi eestlased on mitmes valdkonnas ka USAs tegijaks tõusnud, siis miks pole ühtki eesti taustaga USA tippfotograafi? Pole andekaid eestlasi?

Enamus kes nõu küsivad on harrastajad , kes teevad vahel mõne hea pildi. Mina ma ise kuulun sinna gruppi. Pilidistan ainult loodust, või kui tuttaval on vaja.

Kellega ma siis konkureerin?

Kellelt ma turu ära võtan?

Ise müüsin macro objektiivi tuttavale, seletasin kõik mida ma teadsin, mida ei tuleks teha

Müüsin macro objetiivi ja andsin ka seega kaasa teadmised.
See et tema nüüd parmaid pilte teeb kui mina -mis siis!

Misk teine inimene ei tohi?


Terve looduspilt.ee on harrastajte pilte täis. Selle pärast närvi minna pole mõtet

Vanaisa vend rääkis kord konkurentsist.

Miks esimese Eesti ajal meistrid ei tahtnud õpipoissi igale poole lasta, tema töötas klaasikojas.

Rääkis ka kõrvakiiludest, mis ta sai, kui proovis ise salaja klaasi puhuda, et edasi areneda.
See on hoopis teine teema.

>Aga ütle siis omapoolne selgitus sellele fenomenile, et kuigi eestlased on mitmes valdkonnas ka USAs tegijaks tõusnud,
siis miks pole ühtki eesti taustaga USA tippfotograafi? Pole andekaid eestlasi?

Tasuks veelkord lugeda siinsamas 1 lk./Postitas hdr 30 Sept 2012 20:15 kommentaari, just erilise tähepanuga selle
kommentaari teist poolt, st.viimaseid 3-4 lõiku, vastus peitub suuresti seal toodud võtmes, sealsete kohalike poolt
toodud autoriteetses arvamuses. Võimalik tõesti, et pole piisavalt andeid, mis omakorda viitab sellele, jällegi,
et
andekas, läbilöögivõimeline fotokunst on palju komplitseeritum nähtus maailmas, kui me siit kodumätta otsast
üldsegi oleme suutelised tajuma?!
Selle arvamusega tuleb ka minul nõustuda. Õigemini, ma nõustungi sellega, kuigi on see vaid osaline tõde.
Ja veel, et pelgalt tehniliselt täiuslikult salvestatud kujutis üksnes pole veel konkurentsivõimeline maailma
tippturgudel.
(Paraku meie inimesed seda vahet on võimelised vaid "arglikult tajuma" ja kiputakse meil süvendatud rõhuasetust
sättima sellele esmasele "kirjutusoskusele" - nn. fotosalvestistele, kus foorumeid jm. avalikku meediat jälgides on
valdavalt kõne all sellised väärtused, kasvõi ostu-müügi kuulutustes, nagu:
- "odavama otsa" amatöörkaamerad, olgu nad siis digi- või fotofilmi kaamerad
- akutallad, makrokordistajad/-rõngad/läätsed, valgusvarjukid jne.jne.pms.

Igas fotofoorumis käib praktiliselt katkematult jutuvada parem/halvem teemal, samas, üliharva, peaegu et üldse mitte
ei puudutata "hea foto sündimise" vms. loomealaseid teemasid, mis ju tglt. loomeprotsessi finaaletapp, lõppeesmärk?
Küsiks retooriliselt, et millal viimati arutasid meie nimekad dirigendid erinevate firmade poolt toodetud taktikeppide
"sisuväärtust", et ikka looming seetõttu paremini kuulajaini kanduks?

Veel võrdluseks huvipakkuvaid fakte.
Kui maailmas on inimesi ca 7 miljardit tänaseks, Eestis elab neist vaid ca 1 miljon, USA/Canada ca 20000, üleilma
on selleks arvuks 2000.a. andmeil ca 85 tuh. - siis suhtarvusid võrreldes ei ole ka tglt. palju midagi imestada, et
eestlaste osakaal niivõrd tagasihoidlik on, seda ükskõik mis alal, mis kultuuri- või kunstivaldkonnas.
Paljukest siis neid 2.50 "kõrgushüppajaid" ühe väikerahva hulka ikka sünnib?!
Veel. Kui naaberrahval idas on sealsetes kunstnike liitudes ca 0,5 milj. liiget, meie omas vaid veidi üle tuhande, sh.
liidetuna kokku kõik skulptorid, graafikud, maalijad jne., siis Eesti foto elab seni veel vaid klubilist elu, ja ainult!
Kuigi maailmas on foto olnud iidamast-aadamast absoluutselt võrdvääne loomezhanr teiste omasuguste seas, pole
vähimatki kahtlust selles, siis meie vajakajäämised organiseerumisel näitavad vaid teat. ühiskondlikku arenematust,
aga ka paljude arusaamade vildakust, mis paljuski tingitud nõuk. ajastul juurdunud arusaamadest, kus võimud
käsitlesid praktiliselt igat fotograafi, kui potentsiaalset Lääne - Saksa spiooni.
Iga eluvaldkond, sh. foto vajab oma "õitsenguks" normaalset sotsiaalselt ühiskondlikku, väljaarendatud keskkonda,
mida Eestis pole veel tglt. juhtunud; välismaadel on piduravaks faktoriks kindlasti ka suhteliselt väikene populatsioon,
suurem populatsioon annaks protsessidele ilmselt ka võimsama sünergeetilise efekti, mis parata.
Küllap kerkib ka seal esile mõni nimekas tegija, nt. Priit Vesilinnu nime kõrvale.
Ja ega ka Sven Martson (Märtson) pole USA idakaldal (New Haven) päris tundmatu nimi.

P.S. Siiski julgen, nime siinjuures ei nimeta (jäägu see huvi korral igamehe kodutööks), et Eestis eneses on olemas
maailma absoluutsesse tippklassi kuuluv (foto)kunstnik, artist, fotograaf - mis ametnime või nimetust kasutada, sisuolemus
sellest ei muutu vähimatki.
(Ja keda kutsub... Petser ja Berliin, kui mõtteliselt parafraseerida tuntud laulusõnu.)
Alles paar kuud tagasi tõi ta USAst kodumaale ülemaailmse konkursi autasu, diplomi: Honorable Mention, kui märkida
vaid põgusalt.
Meie tunneme küll farmigaabriele, bellanoovasid jvpt., kuid oma valdkonna tegijatest pole meil suurt õrna aimugi!
Remarkably interesting ...why is it so?

Enamus kes nõu küsivad on harrastajad , kes teevad vahel mõne hea pildi. Mina ma ise kuulun sinna gruppi. Pilidistan ainult loodust, või kui tuttaval on vaja.
Kellega ma siis konkureerin?

Huvitav-huvitav! Miks asetada küsimus konkurentsi tasemele? Kes siis kellega või kus peaks konkureerima?
Loomeprotsessis pole see tglt. isegi ka mitte teoreetiliselt võimalik.
Kuidas kujutada ette, et ntx. Andy Warhol konkureerinuks kunstiturgudel Pablo Picassoga?
Kes vähegi midagi taipab, siis teab, et need anded olid niivõrd erinevates andekategooriates, kui soovite - ampluaas, et
isegi paljas mõte konkurentsist kahe suurkuju eritüübiliste annete vahel seda välistab, teeb võimatuks.
Sama ka fotokunstis - andekad, igaüks eraldi "ajavad oma joru" ja konkurents, kui selline, oleks igas mõttes absurd,
tglt. samuti võimatu. Parimal juhul saaks olla tegemist vastastikuste imitatasioonidega teineteise suhtes, kuid mis mõte sel
kõigel oleks? On ju tada, et algupärane anne on igati ehedam, kui püüe kedagi imiteerida.
Seega - spekulatsioonid sellel tasandil on mõttetud. Pildista terviseks!

Pole ma kuidagi nõus sinu eeltoodud kommentaariga, on see vaid luulu, või püüe veelgi rohkem õli tulle vajada!
Eksin?

Mulle lihtsalt tundus olevat vastuolu selle eelneva Ameerikas läbilöömise raskust puudutava jutu ja järgmise tsitaadi vahel:

hdr kirjutas:Kui oled asjalik tegija, siis USA-s, kõikjal maailmas haaratakse sind tglt. lennult.

Aga nüüd on pilt selge: asjalik tegija=maailmas kõide andekam.

See on sinu haige fantaasia, selles konteksis, selles, milles sina seda püüad esitada!
Pilt on selge selles plaanis, et:
Kui oled asjalik tegija, siis USA-s, kõikjal arenenud maailmas haaratakse sind tglt. lennult.
Anna minna, paku head materjali ja SIND haaratakse lennult!
(Heast ja kvaliteetsest materjalist tuntakse kõikjal suurt puudust, selles plaanis on seal "nälg" tunnetatav,
vastupidiselt meie kohalikele turgudele, kus meil potentsiaalne tarbija (ntx. tööstus- või tootereklaami tööd, muust rääkimata),
vaatab pot. tellija korralikku tööd, "kui vasikas uut aiaväravat" ja tellib ta ikkagi naabri-Juku aastaid tolmunud ning kapiotsas vedelenud "Komsomoletsiga" asju ajama, sest nii on odavam".)
Ehk veidi liigselt utreeritud, kuid näites on karm tõde sees - vaidle sa vastu!

Ok, ma lähen ravin siis ennast! Kui arstid ikka ette võtavad...
Head aega!

USA ja profid oli siin nüüd teemaks.Õnneks sõjakirved maha maetud.

Omaltpoolt ettpanek, et kui foorumikülastaja ei taha midagi asjaliku, teemakohast öelda, ei siis ei vasta ka üldse.

Ei sõima ega halvusta.

ja kui on vaja tähelepanu juhtida, siis saab seda teha täiesti asjalikult!

Et keegi pole loll, kui küsib, vaid ta ei saa lihtsalt vastust.

Tasemevahed.

Profid räägivad valgusest, harrastajad tehnikast ja tehnilistest laehndustest.

Fotokunstnikud juba siia satuvad siia harva, aga kunstnik ei halvusta kunagi võhikut ja harrastajat
Meil Eestis on komme et kes on rumalam, sellele antakse täie robustsusega.Nagu julmust vähe oleks?
tekib küsimus, kes on platnoi, kes kunstnik.
Platnoi koht on vanglas,
Kunstniku koht stuudios.
Harratsja koht on tegelda enese arendamise, ja teiste harrastajatega suhtelmisega.
Anaüümselt võivad ju kõik profid olla.

Väljamaadel on professionaalid koondunud erialaliitudesse või ühendustesse või erialastesse fotogruppidesse, mõned näited:
- ICP (international Center of Photography)
- ASMP ( American Society of Media Photographers)
- World Press Photo Org., peako0rteriga Amsterdamis
- N.Y. Photographers
- Magnum Group
- Hasselblad (users) Club
- nn. riiklik - rahvuslikud kunstnike liidud, mõnelpool spets. fotoliidud ja/või ühendused, jne. loendamatus rivis.

Amatöörfotograafia katusorganisatsiooniks maailmas on aga FIAP (Fédération Internationale de l'Art Photographique)
peakorteriga Pariisis, veel mõnda aega tagasi oli see Lausanne'is. Nimetatud katusorganisatsiooni kuuluvad pea
kõigi rahvuslike (klubid/grupid/ühendused) nn. riiklikud katusorganisatsioonid, võetakse vastu ka eriti silmapaistvaid individuaalliikmeid. Eestil siin liikmelisus puudub ja Eestist pole vist praegu ka ühtegi liiget.(?)

Olen üpris veendunud, et eks siitki tuleneb palju segadust ja lahknevusi huvides, aga ka ülemäära palju vastastikust mittemõistmist
erinevate huvigruppide vahel foorumeis, siis mõeldud amatöörid versus professionaalid.
Isiklikult ma ei arva, et enamuses oleks see *meelega, kui, siis pigem *heameelega... , ka väike nali, loomulikult!

Kuidas on aga korraldatud platnoifotograafia erinevates (välis)riikides, sellest mul ülevaade puudub.

Kuid küllap see kuidagimoodi siiski toimib, vähemalt meil Eestis !

Et te ka jaksate....

to: ivoonu,
jah eks ta kipub meil ajalooliselt kujunenud oludes tõepoolest üks lootusetu üritus olema - PöördPunkt, PhotoPoint ega mitte
ka PowerPoint pole selles süüdi.
Eks aeg ise nihutab aeg-ruumis asjad pikapeale ehk paika, inime on nõrguke

Postitas Külaline 02 Okt 2012 15:00, postitas hdr vastusena eelmisele.

hdr kirjutas:Postitas Külaline 02 Okt 2012 15:00, postitas hdr vastusena eelmisele.

Kus on su kahe viimas postituse mõte?

Nagunii on see foorum välja kujunenud uuetele tulijatele abiks.
kas tahad oma reegilid teha ja tahad et meie paar kolm kolm ainukest fotoproffi siin ainuisikuliselt kogemusi vahetavad?

Siis oleks see foorum kaminatuba.

Neh, ma olen kah siin küllalt nähvata saanud. Mõni töll kohe arvab, et ta on mega-giga-super proff ja võib laiata paremale- ja vasakule...

"Neh, ma olen kah siin küllalt nähvata saanud"

fotograafia on tehniline ala ja selle puhul tuleb arvestada, et palju asu räägitakse otse ja ilma ninnu-nännutamiseta.
mis küll ei õigusta matslust või antud foorumi nõuandjate kõikuvat ning kohati küsitavat taset.

ex-ex-enn kirjutas:mis küll ei õigusta matslust või antud foorumi nõuandjate kõikuvat ning kohati küsitavat taset.

Matslust ei olegi mõtet õigustada, aga nõuandjate kõikuvat ja küsitavat taset küll. See ei peagi foorumis olema ühtlasel tipptasemel. Igaüks saabki anda nõu oma teadmiste, kogemuste ja eelistuste baasil ja kui me ei taha olukorda, kus nõuandjaks on vaid üks kindlate laialdaste, kuid siiski piiratud teadmistega ja kogemustega isik, siis ongi nõuanded erinevad nii sisult kui tasemelt. Peaasi, et nõu antakse!
Kurjasti on see, kui raha eest korraldatavatel kursustel tase kehva on.

Kahjuks kipuvad "näpud sügelema" tihtipeale nii siin, kui mitmetes teistes nõuandefoorumites (autofoorum, arvutiabi, ehitus-remondifoorumid jne.) sellistel tegelastel, kelle enda teadmised antud valdkonnas on väga nigelad ja tihtipeale väärad. Enne kui nõustada peaks enda nõustamise õigsuses 100% kindel olema või lisama - "minule tundub nii" või midagi sarnast, et küsija saaks aimu, et vastust ei tasu tõepähe võtta.

Siin on see ka välja toodud;

Kui midagi fotoalaselt ülesehitavat kirijutada pole, pole mõet üldse kommnteerida. See et eelmine kirjutaja on jama kirjutanud, saab ju kirjutada kedagi solvamata

Kahjuks fototippudel puudub aeg ja tahtmine foorumites tasuta nõu andmiseks. Profid kipuvad sellistes kõigile avatud foorumites pigem kaasfoorumlasi halvustama ja parimal juhul vaid oma tasulistele koolitustele suunama, kui ise sisukat ja konstruktiivset nõu andma.
Seega on igati ok, kui üldse keegi nõu annab. Selle üle vingumine on vaid sammuke selle suunas, et keegi ei anna nõu ja kõigi küsimuste peale nähvatakse vaid, et loe raamatust või mine kursusele.
Kui keegi pole rahul mõne nõuande tasemega, siis selle asemel, et selle üle vinguda, tuleks siis ise asjalik ja heatasemeline nõuanne anda.
Kui profid ei suuda taluda kõigile avatud foorumite taset, siis suhelgugi omavahel piiratud juurdepääsuga klubilise iseloomuga foorumites, kuhu pääsevad vaid need kõige õigemad nõuandjad. Ärgu ronigu sinna, kus kaasfoorumlaste tase neid traumeerib!

Kumb on kasulikum - 1. nõuandeta jätmine 2. vale nõuande andmine?